See ei mahu mu pealuu sisse, kuidas ma suudan alati leida lemmikud, mida on nii raske saada. Näiteks Schwarzkopf Igora Action Paint on mingi totaalne haruldus, seda pole enamasti isegi paljudel salongidel, sest “neilt ei nõuta, nemad teevad ainult peeneid soenguid, mis ei ole rohelise-punasekirjud ja muidu veidrad”, lisaks pole seda ebay’s ja kui kuskil välismaa veebilehel seda müüakse, siis on tegu tibukollase tooniga…

I’m fucking cursed.

Jändasin päeval arvutis, kui telefon helises. Anonüümne number. Kuna mul on seoses selle postimüügi teemaga keelatud tundmatuid kõnesid ignoreerida (ma ei vasta tihtilugu salastatud numbritele siis kui ma tööd otsin, sest sel ajal olen saanud sitta kanti pakkumisi, et kas sooviksin töötada erootilise massaaži salongi administraatorina ja ka ise üht seksikat hankidoori brasiillast järgi proovida või et kas mulle pakuks huvi Palmse mõisas “viisakate” pesufotode tegemine…tasu lubati maksta siiski lähtuvalt sellest kui julge ma täpselt olen ja lubati, et pildid ilmuvad ainult Aasia ajakirjades JA NII EDASI), siis võtsin kerge tülpimustundega vastu.

Teisel pool toru kostab mahehäälne “Hello! Am I speaking to Kadri.” Noormees siis selgitab, et kuna ma registreerisin end GreenCard loteriis osalejaks ja Eesti on nö eelistatud maade seas (naerukoht – minult küsiti, et kas ma tean, et 80% USA elanikkonnast on tumedanahalised ja siis kommenteeriti, et sellepärast me põhjamaid soosimegi, et valget verd juurde saada, eksole).

Esiteks ma kahtlustan, et millalgi sai seda tehtud küll, aga see oli nagu AMMU ja ametlikul valitsuse kodukal. Aga see onu väitis kindlalt, et kui ma neile ruttu 4k üle kannan, siis nad lubavad mul lahkelt 4 aastat loteriis osaleda ja suure tõenäosusega ma võidan (samas vahepeal ta rääkis juba nii, nagu ma oleksin ammu võitnud, sest juttu oli sellest, kuidas ma juba hakkan lepinguid sõlmima ja viisasid vormistama). Uuris krediitkaardi numbrit. Kuna ma olin endiselt šokis, siis palusin neil tagasi helistada (tüüp muidugi keeldus alguses, et tema vahetus lõpeb ja siis enam ei saa ning suutis isegi mu vabandused, et krediitkaart on mehe käes ja ma ei tea ju peast numbrit, ära nullida, aga kui ma suutsin talle (inglise keeles) selgeks teha, et mu sohiabikaasa on kuskil haiglas kirurg ja tal on väga tähtis operatsioon hetkel, aga ma tahan ilgelt osaleda, siis ikkagi leebuti).

J helistas pärast minupoolset kommentaari (ise samal ajal rasket südameoppi tehes) saatkonda ja uuris. Jep, ma ise ei tulnud selle peale vaid pöördusin Encyclopedia Jasonnica poole. Aga saatkonna kommentaar oli täpselt selline nagu ma arvasin pärast seda kui ta seda 4k-d hakkas nõudma – bullshit.

Ma kirjutan sellest, sest neil on väga tõetruu veebileht (mis lingib USA valitsuse ametlikule kodukale muuseas) ja nagu hea sõber Google aitas välja selgitada, siis on ka Eestis nii mõnigi inimene selle ilusa maheda häälega härrasmehe ohvriks langenud.

Ja nalja sai muidugi ka, sest nad helistasid tagasi, kuigi ma olin veendunud, et sellist jama nagu ma neile ajasin on raske kommenteerida. Siiski. Kuna ma olin siiralt tüdinenud, siis võttis J juhtimise üle ja tuli viie minuti pärast köögist võiduka näoga – “pani toru ära”. Aga närvi neil jagus, sest kuni lõpuni väitis neiu kindlalt, et USA saatkond valetab.

John Henry Fuseli, Silence

***

Tiksub – teisipäeval saabub paariks nädalaks vaikus ja rahu. Vaheldus. Avastasin enda rõõmuks, et sel nädalal pole isegi kooli eriti, seega saab töötamisele keskenduda ja tunda end vahelduseks…õigustatuna.

Tihe nädal on olnud, mitte ainult töö ja eksamite mõttes (jep, ma sain analüüsi tehtud ja karistusõiguse üldosa samuti). Neljapäeval suutsime M-ga kuskile Lasnamäe kaugesse nurka jalutada ja siis ma muidugi avastasin, et ma tõsiselt ei viitsi tagasi kõndida. Kuna kell kolm öösel hääletamine erilisi tulemusi ei andnud, siis täna hakkab see jalgade kerge hellustunne ära kaduma juba.
Mõtteid – see kõhutantsu sall meenutab jõule.
Laupäeval üllatas päkapikk nimega Q, kes tõi esiteks lubatud juuksevärvid (varsti ilmuvad kiilakad pildid või erkroheliste juuste pildid) ja muid…jõuluhõngulisi kingitusi. Tuleb tõdeda, et veider on magama minna siis, kui väljas on juba valge, ärkasin laupäeval kell 8 ja magama sain pühapäeval kell kaheksa. Sellistel hetkedel ollakse väga tänulikud kofeiini olemasolule.
Täna olen ma nii ühel kui teisel põhjusel kergelt värvivaene. Mind muserdab mõte, et ma pean mingi normaalse elukvaliteedi või sihi säilitamiseks enda ümber ehitama seina, mis on täidetud siltidega – ära usalda, ära arva, et keegi võiks midagi head arvata-mõelda, ära seo, ära kiindu, ära näe tulevikku, sest tulevikku selles võtmes lihtsalt ei tule jne.

Samas. Kuna ma olen tihtilugu liialt negatiivse suhtumisega, siis natuke reaalsusest -

- mul on võimalik teha tööd, mida soovin teha, hetkel küll suhteliselt katkendlikult, aga sellegipoolest. Minu peale ei karjuta, et läheksin kioskisse miinimumpalga eest konte murdma;

- kuigi vanemad suhtuvad minu võimesse ise enda eest otsustada kerge negatiivsusega (sest miks ma peaksin olema suuteline ise otsustama, milline ma tahan välja näha ja mida ajaviiteks teha jne), aga sellegipoolest nad toetavad mind, kui selleks vajadus tekib, mitte ei ütle suurel tseremoonial minust lahti vms;

- i haz friends. Mitte palju, aga ka mitte null. Ja olemasolevad on ägedad, usaldusväärsed ja õigel lainel, mis tähendab, et ma saan rõõmsalt enda sadistlikke nalju teha ning keegi ei minestagi;

- kuigi ma pean enda kooli selliseks valdavalt lõdvalt võtmise kohaks, mis su ka eriti õppimata läbi lohistab, siis tänu enda kättevõtmisele olen ma sealt võtnud nii palju, kui see on üldse minu võimuses ja seda polegi masendavalt vähe;

- keegi reaalselt kannatab mind ja mu pidevaid jutte sellest, kuidas ma nii paks, kole ja rumal olen, välja…veel…

Viies punkt on muidugi kõige olulisem, ilma selleta poleks universumil üldse eesmärki. Arenguruumi muidugi on, eriti vaimselt, aga nagu näha, siis pole asjad pooltki nii perses kui mulle silma vaadates arvata võiks.^^