Eile tulin mõttele, et küll inimesed näevad ühe kuupäeva muutuse nimel palju vaeva. Aga kuna ma täna vaatasin natuke Twilight 2-e ja päev tagasi sattusin Avatari teemal tehtud porripiltidele, siis otsisin ka Twilighti kohta põnevat vaatamist-lugemist. Vana ja kibestunud inimesena valisin lõpuks ikka anti-Twilight teema.

*hakkab vaikselt mojito retsepte otsima*

**laugh with me**

Õigus jah, ja head vahetust. Andke palju mõttetuid lubadusi. Meie pere standardiks on -

1. jätan suitsetamise maha (isa jätab juba 10 aastat)

2. olen parem inimene

3. …. fill in

Meil kodus on. Vähemalt aksessuaaride ja värvivaliku tasandil.

Jõulud on mõnusalt läbi. Läbi, läbi, läbi. Marsruut oli tavaline – Tallinn-Tartu-Mooste-Tartu-Tallinn. Kusjuures seekord oli nagu veidi leebem, eelmisel aastal topiti meile kuhjaga mänguasju kaasa, sel aastal keegi õnneks enam ei arvanud, et mingi hiiglaslik pehme karu või elevant vms on hea mõte.

Kui ma Tartus elasin, siis oli mul toanaaber, kelle voodi oli karvaseid loomakesi püsti täis. Naabri jaoks halbadel päevadel oli tuba karvaseid mehi täis. Ma ei mäletagi, kas talle mõni mu sõpradest üldse meeldis.

Don’t ask.

23. öösel, kui me bussis Tartu poole logisesime, oli päris palju lund sadanud. Teed olid lumised, nähtavus kehv. Vahepeal buss jõnksatas kahtlaselt ja tekitas umbes samu mõtteid, nagu kolisev ja värisev rong kunagi tekitas.

Mingil hetkel mõtled, et näe…sellega on aega ja tollega on aega, kõike jõuab. Siis avastad, et need tänasida toimetused, mille sa oled homse varna lükanud, on seal varnas seisnud juba kõva 4-5 aastat. Ja see, mida ma teen, võtab veel samapalju, et see jõuaks mingisse normaalsesse olekusse. Haridus, töö (karjäär?), mina ise. 40 aastat on veel pikem aeg, eriti jagamiseks.

Väärtushinnangud.

Mingil hetkel soovid sa palju väiksemaid asju – soovid, et sind ootaks koju tulles soe naeratus, sul oleks võimalus osakesi endast kellegi teisega jagada (ka sõpradega), et lisaks teiste unistustele täituksid mõistuse piires ka sinu omad, et sul oleks oma kodu, kus sa saad end mugavalt sisse seada ja selle pideva pidetuse tunde välja lülitada.

Samas olen ma mõelnud, et äkki ongi pidetus hea. Ühes identiteeti käsitlevas loos sai kirjutatud sellest, et millegi püsivusse uskumine ja sellele lootmine pole positiivne, vaid siduv ning ahistav jõud.

***

Mingitel perioodidel on mul tunne, et ma elan unenäos. Tahaks tunde tulikuuma vee all liguneda, aga mõte üüratust veearvest ja lihtsalt veeraiskamise nõmedusest ajab ikkagi mõistuse pähe.

***

Mõelda – kunagi oli makseid võimalik ainult pangakontoris teha. Siis oli ka mingi tasu. Raha välja võttes seda polnud. Aga nüüd lähed raha välja võtma ja keevitavad 25 krooni. Minu jaoks on see ühe kohvi raha ja pole seega suur summa, aga korrutad tuhandetega ja saad päris üüratu summa. Pensionärid ju ei kasuta automaate. Kuna ma olen krooniline kaardikaotaja, siis vahepeal ikka tuleb ette neid üllatusi, et mõnele teenusele on jälle mingi kontoris tehtava tehingu tasu otsa keevitatud.

Mida perset.

Täna bussis mõtlesin, et peaks kõik enda pangakaardid põlema panema ja hakkama töö eest sularahas tasu võtma.

Nagu ma kunagi Hobby Hallist ostsin mingi asja järelmaksuga ja siis saadeti need teatised, et kui palju peab kuus maksma. Peal oli kirjake, et kui unustate õigel ajal maksta, siis saadame teatise, mille menetlemise tasu on 70 krooni.

Vähemalt minu ehmatas selline asi küll ära, sest ma võimalusel ei lase endalt põhimõtteliselt mingeid kahtlaseid mugavusmakse (ülemuse naisele kingade ostmiseks) koorida ja see arve sai alati väga õigeaegselt tasutud.

***

Nägin millalgi bussis pikka talvemantlisse riietatud noormeest. Kaabu ja portfelliga. Armas. Selliseid võiks rohkem olla kõikide dressipükste ja tikitud teksade asemel.

Liitium, noh. Side lõpp.