Ehk nagu E. filmi “Daybrakers” nimetas. Eesti keeles on see vist “Vampiirimaailm”. Marssisin kinno ja palusin tädil endale üks koht “sinna vampiirifilmile” müüa.

Alustakski sellest, et pärast vaatamist hakkas vaikselt süvenema mulje, et keegi lihtsalt vihkab “Twilighti” ja sealseid sädelevaid homo-emovampiire nii kohutavalt, et otsustas teha filmi, kus nagu erilist süžeed polegi, on lihtsalt legendaarsed vampiirid, kes armastavad verd, on natuke seksikad ja tikuvad päikese käes põlema minema. Kui neile vai südamesse lüüa, siis ei puhke nad nutma, vaid surevad ära.

Mul on filmide suhtes imelik maitse, näiteks “Drag me to Hell” ei meeldinud mulle üldse, sest see oli lihtsalt jäle klišee JA seal mängisid halvad näitlejad. “Daybreakers” (ja valdav osa vampiirikatest, näiteks “Blade”) on selles suhtes natukene edasi arenenud, et loojad teavad, et kui sa tegeled kulunud naljadega, siis tuleb panna neid esitama inimesed, kes oskavad seda teha.

Põhimõtteliselt hakkab ühel hetkel levima viirus, mis muudab inimesed vampiirideks. See levib siiski hammustamise teel, seega lõpuks saavad mõned inimesed ka valida, kas nad tahavad igavest pulsita elu või eelistavad päeval lilli nuusutada ja varem või hiljem veredoonoriks saada. Nagu ikka, tarvitavad vampiirid (95% inimkonnast aastaks 2019) verd rohkem, kui inimlehmad toota jaksavad ja saabub nälg. Muidugi hakkab see ähvardama praktiliselt üleöö, ühel hetkel üritatakse leida kunstverd, mis aga ei õnnestu ja kolm päeva hiljem läheb mölluks.

Vahepeal kaaperdavad inimesed hematoloogist peategelase ja näitavad trikki, kuidas vampiire jälle inimeseks muuta. Põgenemisstseen on muidugi hea, otsisin seda klippi, kus lapsevanker sillalt alla sõidab ja siis suure põmakaga õhku lendab, aga ei leidnud, seega peab igaüks ette kujutama, kuidas lendab õhku Hummer, millel ainult katus pealt sõideti. Eriefektide meeskond oskaks sellele kindlasti vastata.

Kui ravim leitud, selgub, et keegi pole eriti huvitatud, sest vampiir on äge olla (tõesti, näiteks peategelase vend räägibki, et tema hakkas vampiiriks, sest inimesena oli ta äpu, aga nüüd uinutinooltega inimesi jahtides on tal palju parem tunne) ja veri maitseb hästi, mis sest, et pooled vampiirid on juba rentslielukate (näljast muteerunud vampiirid) poolt nahka pandud.

Ma mäletan, et minu esimene kogemus uue Hollywoodi filmiga oli siis, kui vaatasin “Kingdom of Heaven’it”, võitlusstseenide juures võis peamiselt märgata üht halli massi ja suurel hulgal verejugasid. Verd loobiti vist võtete ajal suisa ämbritega, sest no see ei ole normaalne, et ühest inimesest nii palju verd tuleb KORRAGA. “Daybreakers” on kindel valik, kui tuleb pimekohting ja kaaslane kohe üldse ei meeldi ning saad teada, et ta kardab paaniliselt verd. Veel parem, kui see toimub kodus ja saad kohe lõppu kerida (viimased 20-30) minutit, kus domineerivad äranäritud jäsemed, vereojad ja kuuliaugud.

See kirjeldus võib mõjuda … halvustavana, aga olgem ausad – valdav osa vampiirikatest ongi sellised. See ei takista mind neid vaatamast, sest neis on midagi võluvat. “Daybreakers” oli samuti hästi tehtud, näitlejad olid ägedad (Ethan Hawke, Charles Bromley, Willem Dafoe), vampiirid ei sädelenud. Eks Ethan Hawke peaosas oli ka hea valik, mulle tundub, et seda tehakse meelega, sest Brad Pitt Louis rollis oli ka kindel valik, mis vähemalt naised kohe orki tõmbab.

Kokkuvõtteks: süžeeaugud olid küll jubedad, aga ühe korra kõlbab vaadata küll.

Ostsin uue mp3 ja ootan mõnuga, et sellel mõni defekt ilmneks. No pole ju võimalik, et ma ostan endale midagi ja see reaalselt töötab (telefon käis kahe nädalaga garantiis, arvuti lasin ma ka õhku, kuigi omal süül, aga selle DVD auk suri iseseisvalt ära nädal hiljem jne).

Paar päeva tagasi oli selline sajandi uni peal, tegin endale kohvi ja läksin kõõluma J-i arvuti juurde, vaatama kuidas mehed Supermario täiendatud versiooni (STALKER) mängivad. Ja kallasin talle kohvi jala peale. Pärast seda hakkasin kohe huvi tundma, et kui tihti temal selliseid asju juhtub, et lihtsalt ajab endale taldriku sülle ümber või kellelegi kuuma kohvi jala peale või pillab telefoni niimoodi kivipõrandale, et käib kõrvulukustav pauk (minuga on seda praeguse tel. olemasolu ajal ehk 2 aasta jooksul mõned korrad juhtunud) ja siis tuleb iga klahv eraldi üles otsida. Mitte tihti.

Kuna ma tean veel vähemalt nelja tibinat, kellel on samad Kupi sümptomid ja täpselt 0-i samade probleemidega meest (ärge lootkegi, multitaskingus feilite endiselt), siis on see vist rohkem naiste talent. Võib-olla ongi talent, sest kedagi kogemata ära tappa on päris andekas.

Arvuti on nagu väikestviisi koduloom. Mõnel on kodus pahur ja tujukas kilpkonn, mõnel viks ja viisakas kutsikas, kes teeb kõik nagu kästud. Minul on raudselt see kilpkonna variant, sest esiteks on tegu loomaga, kelle puhul on raske teada, mida temaga on võimalik teha – ma vihkan töölaual vedelevaid ikoone ja kolisin need ruttu objectdocki. Õnneks seda ei juhtu tihti, et keegi mu läpakale näpud külge ajab, aga kui seda on juhtunud, siis pole nad ilma minuta eriti kaugele jõudnud.

Põnevamaks läheb käimasaamisega. Ma suutsin millalgi tekitada olukorra, kus vaene väike vent lihtsalt ei saanud jahutamisega hakkama ja protsessor kuumenes üle. Kõik läks küll automaatselt kinni, aga pärast seda on mu rüperaal ikkagi puudega. Kui see on päev läbi sees olnud, siis ei saa sellele päris tavalisel kombel restarti teha. Tuleb välja lülitada, u 10 minutit oodata, et jahtuks, ja alles siis saad olla kindel, et Windows ennast käivitamisel ka üles laeks.

Vahepeal toimuvad mingid müstilised hangumised, mille vastu aitab a) arvuti vastu seina virutamine (pole veel katsetanud, aga kaalun tõsiselt), b) restart (jee, 10 minutit pausi), c) tõenäoliselt aitaks ka hoolduses käimine, aga kes see viitsib.

Selle posti pean raudselt maha võtma, kui kevadel müüma hakkan.

Läheks hooldusesse, aga kui ma viimati