..::Õhtud on kurjad::..

Ausalt. Ma ei julge enam õhtuti kellegagi rääkida või mingeid kirju saata, sest ma ärkan hommikul üles ja mõtlen, et “naine, sa ei olnud purjus, mis on järgmine vabandus?!”

Hetkeseisuga on see puudub. Kui keegi midagi head välja pakub, siis ma jään talle tänuvõlgu.

Kõik loevad ja arvustavad hästi agaralt seda raamatut “Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid”. Arvustada ei taha, sest hetkest, mil ma seda lugesin, sain ma aru, et see tekitab valdavalt kaht reaktsioone – ühed hakkavad taevani ülistama ja teised vinguma, et see on liiga karm või liiga leebe. Mulle jäi tegelikult meelde hoopis see, et seal kirjeldati kindla režiimi vajalikkust – laps peab aru saama, et maailm ei keerle ainult tema graafiku ümber ja tema käitumine toob kaasa reaktsioone, mis ei pruugi positiivsed olla, kui ta näiteks otsustab kella neljani üleval olla ja peab kell seitse koolis-tööl olema. Tegelikult on see selline tõde, et kõik peaksid seda nagu iseenesest teadma – jõud millegagi hakkama saada võib vabalt tuleneda hoopis raskest harjutamisest ning ümbritsev maailm lihtsalt seab paljudele piirangud, kui nad pole valmis rasket võitlust pidama, et neid murda. Mida ma mõtlesin oli see, et … ma ise olen raudselt selline totaalne hellik hetkel, kes kavatseb ragistada, et mitte käia selle kohutava graafiku põhjal – kell seitse äratus – kell viis koju. Näiteks hetkel ma pean vahepeal (päris tihti tegelikult) nädalavahetustel töötama, aga see-eest … ma ei tea, need hullud rabelemise perioodid vahelduvad selliste lõdvemate hetkedega ja isegi keset RASKET rassimist saab enamasti nii organiseerida, et ma ärkan pigem kell kümme hommikul ja olen lihtsalt kaheni üleval vms.

Hommikud pole minu jaoks, see inimeste mass, kes igale poole voolab ja väsimus ja pimedus ja misiganes. Hommikud on selleks, et neid nautida, kas siis magades või mõnel eriti heal hetkel kuskil looduses õõtsudes, jalutades, mida iganes. Mingil põhjusel pole see kunagi toiminud, kui ma olen üritanud kell kümme magama minna, et seitsme ajal tõusta, no lihtsalt ei jaksa, kuigi ma saan enda masendavad unimütsitunnid täis magatud.

Mõtlen et ühest küljest on see positiivne, et ma saan valida, aga teisalt teeb see veidi murelikuks, sest … elu ei ole ainult selline muinasjutt, kus kõik punamütsikese jaoks hästi lõpeb.