Ma ei saa Facebook’i metsikust populaarsusest aru. St ma saan aru, et seal on hästi palju liitunuid, kes liitusid, sest keegi kutsus või liitus või nad tahtsid kellegi pilti näha ja niisama tasuta luurata ei saa jne. Ühesõnaga emotsionaalne otsus.

Aga siis sa logid sisse üle pika aja ja põrutad mingi hunniku teadete otsa: “xxx aktiivsus on 35%, kirjuta ta seinale”, “yyy on su sõber, saada talle sõnum” jne.

Ma ei ole siiamaani viitsinud ennast kurssi viia selle süsteemiga, kuidas seal üldse midagi normaalset (näiteks reaalselt sõnumit saata) teha saab, sest enne tuleb kogu sellest kellade ja vilede paraadist läbi murda ennast.

Ning on olemas rida kasutajaid, kes teevad neid orkuti ja facebooki “lover of the day” jms teste ning topivad nende tulemused igale poole kuhu võimalik ning muidugi saadavad sulle lademetes kutseid mängima erinevaid superlõbusaid ja põnevaid mänge. Mul oleks siiralt kama neist kutsetest, kui ma neid just kustutanud poleks.

Ühesõnaga. No ma ei mõista.

Samas tuleb ikkagi au anda endale ka, sest ma olen teinud valiku ja nüüd virisen enda otsuse üle. Sellised me inimesed oleme.

Tellisin endale aastaks Juridica mingi sooduspakkumisega ning muidugi ei läinud see alguses päris nii “käima”, kui oleks pidanud. Aga paistab, et see väljaanne on hingega asja juures ja näed, tunnike ootamist ning asi lahendatud

R karjub ja viriseb. Mu pea valutab ja ärkamise hetkest peale on iiveldama ajanud. Keegi Alice Imedemaal eellinastuse piletit ei taha?

*toriseb