HomeHommikul ajasin luugid lahti, toibusin eilsest öisest maratonist ja venitasin end MTÜ Kasside Turvakodu ukse taha. Enne seda muidugi kassi transpordipuur kesklinnast, kindad unustasin koju, seega tõotas soe päev tulla.
Mõte kassi võtta tuli ikka tükk aega tagasi, aga jäi kogu aeg soiku, sest valdav osa meeldinud kassidest ei sobinud kirjelduse põhjal lapsega perre, pluss mul on probleeme selle siduva “tehingu” tegemisega, mis tähendab, et juures on üks persoon, kelle pärast ma pean ära minnes muretsema ja teda kaasas kandma jne.
Aga siis jäi silma Foxy, ca 7 kuune kassipreili, keda nähes ma teadsin – I want.
Kojutoomine läks muretult, alguses siputas, aga siis harjus juba puuris ära ning koju jõudes tundis end mugavalt. Mina tormasin pärast kassi mahapoetamist kassiliiva ja kraapimisposti jms ostma ning tagasi jõudes selgus, et kass on end mugavalt voodi alla raamatukastide vahele sisse seadnud. Seal ta mõnda aega resideerus, kuni hakkas veidi harjuma ja nina välja pistma. Mõned tunnid sai seda peitust mängitud, kuniks R magama jäi ning kass vist kuulis, et keegi ei lõuga enam “kiigu kiigu pai pai” ning tuli välja diivani peale.
Praeguseks on ta minu ja J-ga täitsa harjunud, R-i eest teeb veel putket, sest see ei suuda ühtegi enda mõtet vaikselt väljendada, vaid peab ikka enda olemasolust müraga teada andma. Muidugi tõusis R-i abituseindeks kassi laekudes kohe lakke, poiss, kes varem suutis ilusasti ise vetsus ära käia, ei viitsi enam püksegi korralikult ise jalga ajada.
Foxy on varjupaiga nimi, ma ei olegi veel otsustanud, kas muudan või jääbki selliseks, sest hetkel on ainsad nimevariandid olnud Pupu ja Täpe, mida ma eile nägin netis kassi nimeks olevat ja pidin end surnuks naerma. 
