Lagoa Multiphysics 1.0 – Teaser from Thiago Costa on Vimeo.

Ain’t that cool?

***

Blogimise tihedus muutub seda harvemaks, mida rohkem oleks teoorias öelda (kasvõi erinevatel teemadel moraliseerida). Mõte on see, et ma ei oska ei taha eriti selgelt mõelda, kui asi puudutab teemat, kus ma pean paika panema mingi tasakaalu ja kaaluvihkudeks õige/vale – reaalse/näilise (alateadliku sürri).
Ma juba kujutan ette, kuidas lugejate ajud ragisevad ja erinevaid puslesid kokku ehitavad, nagu inimestel ikka kombeks, aga ma ei taha seda isegi “valjult” täpsemalt väljendada, KUI … tundmatul ja samas tuttavlikul territooriumil ma olen ning miks. I hope I don’t fall. Selline tuttav tunne on ka, nagu oli siis, kui mul mingisugune elu kardinaalselt mõjutav krahh toimus elus – ma tunnen, et peaks nagu midagi emotsionaalselt kogema, aga selle asemel ongi see nõudlik tühjus, mis nagu heidaks ette, et ma nii rahulik olen ja õhk juba lillepottidest ning kahvlitest paks pole. Kõik tuleb ja läheb ning ikka edasi, mööda ja kokku.

*hõõrub käsi kahjurõõmsalt*

Kevad ikka möllab. Ratas tuli ka kohale lõpuks ja esimesed piimhappemürgitused on juba kätte saadud. Mingist imelikust allikast on tulnud idee korter ära remontida (imelikust as nagu meil oleks kunagi raha nii, et seda poleks kahju kulutada) ja tegelikult ma juba ootan seda varakevadist rassimist. Loodetavasti on õigel hetkel, kui tegudeks läheb, päike kõrgel taevas ja täpselt selline mõnus ilm, et aknad saab pärani lahti taguda ning ignoreerida fakti, et kass üritab pidevalt jalga lasta.

Kass on meil küll tüüpiline Nipernaadi, tee ainult uks lahti ja kohe kaapab nelja tuule poole. Seni pole veel kadumisjuhte esinenud, aga eks ta ühel hetkel ikkagi saavutab oma tahtmise ja mingil hetkel pean seda silmas pidades sammud loomaarsti poole seadma. Loomaarst on meil ikka selline tüüpiline eraettevõtja – jalutan talvekülma ja ulguva tuulega ukse taha ning näen silti – olen tagasi 15 minuti pärast. Muidugi selgub kella vaadates, et 15 minutit algas jah umbes 2 minutit tagasi ja vantsid tuult trotsides koju tagasi. Pole ju pikk maa, aga ma olen külmavares, talvel ei saa voodistki välja teatud kraadidega, samas kevadel olen esimesi, kes jookseb ringi hõlmad laiali ja pärast verd köhib.

Muidu meenus, et kassi lugu ma ei kirunud jutustanud. Tibi leiti talvel, veebruarikuus, Nõmmelt ekslemast. Leidjad olid ka head tegijad, et võtsid kassi kinni ning toppisid abistajate tulekuni garaaži, sest “ei tahtnud kassikarvu tuppa”. Garaažis või kuuris vms oli muidugi praktiliselt sama temperatuur mis väljas, ehk ca -20 kraadi. Tere talv mitmes mõttes, aga vähemalt ei jäetud välja kärvama ja helistati abi kohale.
Igasuguste loomafilmide linastumise ajal on suhteliselt levinud see probleem, et keegi näeb, et “ääääge, dalmaatsia kutsikas, võtaks ka” ja siis muidugi võetakse ning unustatakse nagu muuseas ära, et see kasvab ühel hetkel varasemaga võrreldes hiiglaslikuks monstrumiks. Nii need varjupaigad ja tänavad elukaid täis saavadki.

***

Tahtsin kiita sci-fid. Kui igal pool lokkab emotsionaalne superdraama, siis see pakub lisaks emootikale ka mõtlemis- ja avastamisrõõmu. Ning imestamisnaudingut, sest vaimustav on lugeda neid keerukaid konstruktsioone, mida autorid loovad ja mille nad on põiminud soravaks tervikuks, ei ole teha muud kui tunda hardat austust ja õrna kadeduseussi närimas.

Märkus: SG-U ja “Caprica” võiks tegelikult kokku liita, siis saaks tulemuseks “Grey anatoomia @ Space Full Emo Edition’i”. “Caprica” on lihtsalt üle mõistuse imelike inimeste kroonika, aga kuna seal on sees ikkagi see põnevusenoot, mis päris ära ka ei lase kustutada, siis … jääb ootama, kuidas nad asja edasi teevad. SG-U võib ennast küll sajaga maha matta, seal ei ole 13. osa jooksul mittemingisugust arengut toimunud peale selle, et tsiviilid ja sõjaväelased aeg-ajalt mässavad, keegi jääb (didn’t see that one coming, not) rasedaks ja muidugi on kõik masendunud ja kurvad ning tahavad koju ja mässavad ka teineteise vastu. Sinised tulnukad ei korva seda.

Mind on suht lihtne õnnelikuks teha.

Samas, pärast paarikuist perioodi, kus ma tõesti pingutasin, et üldse kuidagi funktsioneerida, on saabunud helged hetked. Minu jaoks tähendab see seda, et ma loen asju/artikleid HUVIGA ja tõlgin rõõmsalt ingliskeelseid juuratermineid.

***
Ühe eelmise erinevaid stiile puudutava postituse teemal. Vaatasime “South Parki” uut osa hiljuti (14 hooaeg: Sexual Healing) ja … no esiteks seda peab nägema, et asjale sada protsenti pihta saada, aga sarkasmiallergikutele ei soovita. Igatahes esitas USA rahvas siira imestusega küsimuse – miks rikkad mehed panevad kõike, mis liigub (@Tiger Woods). Hakati uurima, mis seda põhjustab ja jõuti välja teooriani, et kõiges on süüdi võlur-tulnukas, kes raha ära nõiub ja siis sellega rikkaid inimesi seksisõltuvusse nakatab, sest ei saa OMETIGI olla, et rikkad (ja ka vähemrikkad, lihtsalt nende elu ei koti avalikku üldsust) petavad enda naist seetõttu, et nad saavad ja neile on “lihaturg” pidevalt soodustustega avatud.

Jep.

Maailm tikub minema ikka seda karva, et kujuneb välja suhtumine, millest hälbijaid mõistetakse hukka. Ning kui esialgu võib juhtuda, et 70% jüngritest tõesti järgivadki “püha tõde”, siis ajapikku saab sellest ikka ja jälle topeltmoralistide relv.

Võib ju kõlada nii, nagu ma oleksin selle vastu, aga ausalt öeldes ma ei saa sellist seisukohta võtta, sest ma ei suuda isegi enda elava fantaasiaga ette kujutada, et selline asi võiks võimalik olla.  Mass on lihtsalt kõikehõlmav, pealesuruv jõud, mis õpetab ellujäämist neile, kes on erinevad, kuid kes suudavad mõista asjade toimimist sellisena nagu see on, ning hävitab need, kes ei suuda enda ego ellujäämiseks vajalikku kaitsekihti/maski luua.

Mis jätabki seisma mõtte ette, et võitlus enda vaadete eest on üks väga keeruline teekond, mis ei pruugi alati tähendada enda põhimõtete eest verisesse surma minemist, vaid ohverdusi, ohverdusi, ohverdusi, kuniks saabub suurem võit. Ja ka võidumeestele kehtivad omad reeglid.

***

Kirjutan paralleelselt kirjutajate kommuunile teksti. Elus tunne on. Süda lööb. Kohvi hakkab maha kuluma. Tegin meelelahutusest orkutis vanade “ägedate” kommuunide (valge nahk on rõve jne) ülevaatamist ja sattusin buduaari foorumisse otsapidi, kus üks selline klubiomanik aeg-ajalt räuskamas käib. Keegi ütles (jep, ma ei mäletagi selle targa mehe nime, aga ma kahtlustan, et see oli Dawkins või Hitchens), et mida edasi areneb inimkond, seda vähem üks tavaline inimene suudab üldist pilti hoomata – me teame paljusid asju, kuid seda ainult pinnapealselt, sest informatsiooni hulk on sedavõrd tohutu, et inimaju lihtsalt ei suuda seda kõike adekvaatselt meelde jätta. Lisaks ei jaksa keegi süveneda iga huvitava valdkonna üksikasjadesse, vaid piirdub enamasti ikka ühe-kahe-kolmega (mõni piirdub nulliga, sealt tulevadki kommuuniliidrid). Nagu Wikipedia ja google üldiselt muudavad keskmise arvutikasutaja rumalamaks, sest suure tõenäosusega ta lihtsalt ei viitsi süveneda terve artikli läbilugemisse, vaid leiab soovitud fakti ning lajatab selle. Ma kujuta ette, et sellist olukorda esineb näiteks foorumis vaieldes – inimesed astuvad vaidlusesse ettevalmistamata ning klõbistavad metsikult googlist kõik teadmata valdkonnad läbi, viitsimata neid põhjalikult uurida.

Sellises olukorras kujuneb välja see rambivalguse teema, kus inimene näeb mingit esileronivat vakla, võtame näiteks Zenja Fokini, ja teeb tema põhjal järelduse, et kogu kultuur ongi selline. Samas ei ole tähelepanuhoorad mingid esindajad, nad on lihtsalt surnud rakud, mis on pinnale tõusnud, kuid elu käib pigem taustal.