Kui eesmärgiks oli suurus ja nähtavus (eelduse põhjal, et ma olen Nukitsamehe filmi mitu korda näinud),

siis miks mitte kasutada hoopis seda:

Või see on liiga Nuki?

Böö. I am the son of Satan and I have the ears of a moose!

Käisin kaua-kaua aega tagasi kinos vaatamas filmi “Daybrakers”.  Pole nagu seda tüüpi, et ronin kohale alles 15 min pärast filmi algust st hetke, mil film peaks algama, aga mil tegelikult käivad tulevaste filmide reklaamid. “Clash of the Titans” trailer tekitas sellised mõnuvärinaid, et “näe, müüt ja action”. Plaanisin seda isegi vaatama minna, aga üldiselt tuleb tunnistada, et ma olen väga kergesti tillist tõmmatav (eriti müstiliseks teeb fakti asjaolu, et seda mul pole) ja ei tohiks esmamulje põhjal kinno minna. Olgu Baphomet ja muud universaalsed jõud tänatud, et ma ka sel korral otsustasin enne ikka screeneri ära piiluda.

Alustagem siis sellest, et tegu on 1981 aasta variandi uusversiooniga. Lugu on lihtne, ühel hetkel hakkab “inimkond” (nagu kreeklased) jumalate vastu mässama. Vahepeal teeb Zeus kuldvihma näol ühe jumalakartmatu kuninga naise juurde ilmudes ta naise rasedaks, millest sünnibki Perseus. Muidugi on kuningas tõeline alfa-isane ja paneb naise kasti ning viskab kasti merre, mille käigus tabab teda Zeusi välgunool ja ta muutub väga hollywoodilikult koledaks kolliks, kes mõneks ajaks ekraanil välja jääb, et siis õigel hetkel mängu astuda.

Perseus elab selle katsumuse üle, kuna ta on pooljumal ja sündmuste ahel jätkub sedasi, et ühel hetkel tuleb tal astuda vastu pimeduse jõududele (ha-ha-haaa-ha-haa) ning jumalad alistada. Kuna jumalad ise sõda ei mängi, vaid eelistavad lasta Krakenil asju ajada, siis läheb Perseus tapma Medusat, kuulsat gorgot, kelle pilk muudab igaühe kiviks.

Mind see mütoloogia-poole mittejärgimine väga ei häirinud, millal ma viimati nägingi sellist filmi (v.a dokumentaalid, mida Hitler-channel pidevalt näitab), kus reaalselt päris sündmusteahelat järgiti ja mõnda nelgitera vürtsi mõttes supi sisse ei pistetud.

Fakt 1: Sam Worthington on kriipi. Ta sobib küll macho rolli, aga tal jääb endiselt midagi puudu. On see siis karisma või lihtsalt mingi “vanadele headele musklimeestele” omane kiiks, mis teeb nad ühtaegu tobedaks ja ägedaks.

Fakt 2. Mis värk nende jumalatega on.

***

Lubatakse sellist.

Ja TEGELIKULT saame sellise:

Stiilis, et lubatakse Liam Neesonit ja Ralph Fiennesit ning tulemuseks on mingi geto, kus kõik on BLING. Filmi vaatamise ajal kommenteerisin sama mõtet J-le, kes siis üritas mind kummutada väitega, et “kuidas teisiti sa jumalat ikka kujutada saad”, mille peale ma suutsin pakkuda vähemalt paari sama head varianti, mis on tõenäoliselt saavutatavad ilma igasuguste totakate “paneme sära sitaks juurde, siis on ägedam” eriefektideta. Armastan aeg-ajalt konnata erinevate stilistide, jumestajate (just filmitööstuse palgal olevate) veebilehtedel ja selle põhjal võiks öelda, et tehnika areng mõjutab filmitööstust halvas suunas – eriefekte kasutatakse igal pool mingi nõmeda plastmassturvise ülesvuntsimiseks, samas kui võiks laste mõnel füüsilise grimmi meistril veidi näputööd teha ja vot siis oleks alles Liam Neeson ja Ralph Fiennes.

Fakt 3: Lugu ise on igav. Mulle jäi mulje, et neil oli suur eelarve, oli kahju siis pikemat filmi teha või. Pidevalt hüpati hüpati hüpati ja mingit normaalset stoorilaini ei arenenudki. Jutt räägiti kippa ära ja siis mindi edasi jooma.

Muidugi meeldis mulle Hades, kuna tema peale viitsiti raisata neid väheseid efekte, mis natukenegi muljet avaldasid.

Maitse asi ,minu jaoks  oli film päris korralik pettumus.

Kombitsatega asju ja ilma kombitsateta asju. Öös on ka mõtteid. Selles suhtes on mul kahju, et ma olen uneloom, kes on hommikul kella 7-se ärkamise tulemusena kell 11 õhtul juba koomas, vahest oleks tore teha seda “olid ajad, olid harjumused” stiilis jalutamist läbi tühjade linnatänavate jne. Üldiselt jääb see minu puhul Tartu lõbuks, sest seal ma ei pea öösel üksi välja minnes kaasa võtma kodus leiduvat kõige suuremat nuga ja pipragaasi (mis on ammu otsas, kuigi täiesti otstarbetult kulutatuna). Ega seda enamasti vaja lähegi, lihtsalt … öös olevate asjadega kokkupuutumine teeb ettevaatlikuks.

Sai mingil hetkel J-i puhkuse lõppu “tähistatud” ja võetud pimeduses kurss Piritale. Muulilt ajas täiesti mitteootamatu vihm meid üpris ruttu minema, aga see-eest on olemas suurepärane peen seltskondlik asutus, nimega Pirita sild, mille all saab suvisel ajal julgelt vihmavarjus istuda ja autode müha ning vihmavee sahinat kuulata.

Ilus oli.

***

Niisama äramainimiseks, et seoses ühe tööga, mille käigus on vaja kaanekujundust, tuli otsida erinevaid pilte linnast, mis sinna võiksid sobida. Ühe väga geniaalse ideena toodi (LV-s) välja mõte, et “teeks pilti vabadussambast ja selle taustaks ning siis võtaks Photoshopiga samba maha, kuna see sammas on riiklik, aga meile on vaja pilti, mis iseloomustaks Tallinnat”.

Mida?!

Pärast mõningaid selgitusi, et selline asi võib kaasa tuua oi milliseid jamasid, seda ideed ikkagi ei realiseeritud.

Minule isiklikult jääb arusaamatuks see, et riiklik sümboolika Tallinnas ei ole nagu Tallinnat iseloomustav. Tegu on ju EV pealinnaga, mitte omaette riigiga, mis peaks riigist kuidagi väljapoole jääma. Tallinna erinevad arhitektuurilised vaatamisväärsused (näiteks Toompea loss, mida ka pildile ei tahetud) on ju osa linnast, kuigi need on ka riiklikult olulised. Sellegipoolest on see konkreetse linna ilus ja vanaaegne hoone, mida paljud Tallinnat külastavad turistid esimese asjana näevad või millest juba eelnevalt kuulnud on.

Kus on nende inimeste loogika, kes ei taha neid objekte linna kujutavale pildile, seda mina ei tea.