“Can I ask you a question? Everyone thinks the angel’s name was Mormon. I know, I went to Sunday school — Moroni. The angel Moroni. So why don’t we call ourselves Morons?”

- “Angels in America”

Mormoonid kopeerivad Eesti riigi arhiive.

«Me teeme talitusi ka nende inimeste eest, kes on surnud,» seletab ta. «Me usume, et kõik inimesed peaks saama ristitud ja üks võimalus on teha seda maa peal. Meie templites tehaksegi tööd surnud inimeste eest.» Elav inimene on selle talituse juures surnu asemikuks – tema ristitakse surnu eest.

Mul on sel teemal tekkinud üks pikaldane mõte. Aga mitte pikk.
Inimesed elavad enda elu väga mitmekesiselt, me usume paljut ja me kahtleme paljus, mistõttu meie uskumused muutuvad. Ajapikku on see kõik liikunud edasi sinnamaale, et meile on antud ka võimalus uskuda (seni kuni see mahub püdelasse massiteadvusse või komanussija ajukelmesse, viimane vihje läheb ikka väga konkreetse persooni pihta) ja pakkuda seda võimalust ka teistele.
Kuid praeguseks juba 7da aastakäigu satanistina olen ma endiselt veendunud, et – austust väärivad inimesed, kes suudavad ka reaalselt kinni pidada põhimõttest “ela ise ja lase teistel elada”. Mind ei ärrita mingi konkreetse teema juures see teema ise, vaid inimesed, kes seda vääralt esindavad.
Seega.
NO KUULGE.
Tuleb välja, et me elame nagu algkooli- või lasteaiatasemel ühiskonnas, kus ca aastakene tagasi pasundati valjult Vabadussamba valmimisega seotud aatelistest suunitlustest, meie esiisade suurest pärandist (mis on samuti sümboolne, sest reaalselt võiks üks äärmiselt loll inimene, kes oskab ainult tulevikku vaadata, sellele ka suhteliselt süüdimatult vilistada ja sedasi kesta, kuni ajad lubavad) ning suurest autundest ja nüüd müüakse nende esivanemate nimed ja “hinged” maha mingitele raisakotkastele, kellest on peale vaadates näha, et nad on enesekesksed ja mõistmatud, lisaks lugupidamatud idioodid. Millest on tingitud ka algne tsitaat.

Mind ei häirigi otseselt konkreetne ususuund (kuigi reaalselt keevitan ma nad saientoloogiaga ühte patta, kuna võigas on näha seda pealesurumist ja ajupesu ning ERITI SEDA, KUIDAS ÜKS MORMOONIDE KIRIKU LIIGE ÜRITAS AJUPESU TEHA 10 AASTASELE LAPSELE, küll aga kahepalgelisus, mis peitub neissamustes, kes ei suuda austada ümbritsevate (ja surnud) inimeste eluajal kantud veendumusi ja kes on lihtsalt liiga selgrootud, et üldse millegi eest seista, peitudes selle asemel PS-e ja lobijutu taha.

Fallout of every single horrible or overwhelming emotion is a wonderful thing that restarts You completely, ‘though it has a price and not a small one.

I’m not sure if I’ve already expressed some of my thoughts about this old old OLD subject called “soulmates”. I’ve heard many different stories about people and soulmates: that once we were two creatures in one body, but then envy gods tore us apart and so everyone is destined to wander around ’til they meet their other half, that soulmate is someone who understand each other without words and therefore don’t need to try to “override” the other person (or they just don’t do it, which is a rare thing in human world). Mainly it’s something perfect and idealistic, something everyone dream about.

First time I heard something right from a really awkward source, I was watching the movie called “Avatar”, where Neytiri (who was the very personification of every archetypal instinct we have ever nurtured)  said “I see you” and tried to explain the meaning of the expression, which wasn’t actually explainable, at least not by words.

I mean, there’s all I see about this soulmate thing. It’s very abstract – as humans still act on archetypal instincts and the society is based on hierarchy of different roles, submissive and dominant, then our relationships with other people are based on the same things. LaVey once wrote half-truth, that beautiful women choose not that beautiful girlfriends, ’cause they make them shine. It’s a half-truth, ’cause it isn’t the only thing, we also make a choice based on other person’s personality and how well they fit with our’s.

I’ve always had an idea that soulmate is the one described in these fantastic stories, but then I kinda realized that it might be this simple situation, where two persons meet and they all have something to give and they both want to take something. We all have voids that need to be filled and mountains that are too high in our souls. When I feel that I have someone who can cut off the top of my tremendous mountain and fill in my valleys of shadows and Death, then maybe that is what having a soulmate means.

They see me and I see them.

Sometimes I run into someone who seems like a perfect person. She (’cause if I write HIM, then someone gets the wrong idea) “sees me”, but then I discover that see sees me too much. At least she thinks she does or maybe she doesn’t care enough to try to translate these things correctly. Or maybe she’s too similar to me and we start to push each other away like magnets with same poles. Too much Yourself in others isn’t always a golden treasure to look for.

***

I’ve thought a lot about current situation and asked again and again – what is it?

I can see that he cares for me, I can care about many persons, but I can love only one in the sense of relationship, but I started to think if it’s something more. In this case I tend to think that I’m a narcissist, ’cause my definition of love is quite … well, I don’t think that having an attitude “worship, worship, worship forever” that I often feel inside me, is really the thing. I’m having trouble keeping my demons and my better half apart, ’cause I know what’s the TRUE emotion what I’m looking for (in him and in other ways in my friends too), but even if I see it, it gets lost in the yell of the beast.

It’s like I might have as soulmate, but I’m not sure I can be one to anyone before I fight off the Dorian Gray in me.

Vahepeal on nii palju vett ja muud solki merre voolanud, et pidin suisa vaatama, millest ma viimati kirjutasin. Või noh, juhtunud pole õieti sittagi, lihtsalt mälu on kehv.

Esimesena muidugi R.I.P. Tupsu ehk Nokia kohtub H2O ja sellest valmistatud pruulistega.

Korter on segi paisatud, saime LÕPUKS kätte kõik vajaliku, et hakata remonti lõpetama ja köök on täidetud kappide ning muu õudusega, mis tuleb mingi nipiga seinale vinnata. Kleepisin täna pool päeva bordüüri ja juba mõtlen õudusega, et kööki minnes avastan, kuidas see on täies mahus seina pealt alla vajunud (hello, it’s still me, the kid who murphy likes to fuck) ning kogu trall hakkab otsast peale.

Mõningad märkused. Teeninduskultuur on Eestis ikka võigas, eriti kui asju tuleb ajada tibladega. Seekord polnud probleem siis arusaamises, vaid puhtas suhtluses üldises. Mõtleks, et kui mina peaksin poodi ja mulle tuleks klient, kes ostab mingi suurema komplekti ning kellega vesteldes tuleks välja, et tal on käsil suurem ümbersisustamine, siis üritaksin talle ülilahkelt külge kleepuda, sest äkki ta ostab veel midagi. Meil sellist asja ei mõelda, kahtlen, kas nad üldse mõtlevad, pigem vahitakse töllaka näoga otsa, küsimustele ei osata või viitsita vastata ning kui lõplikuks asjaajamiseks läheb, siis oled sina see haige siil, kes neile iga päev helistab ja küsib, et noh, noh, noh, kas saab juba midagi või ei saa.

Lõpuks tuleb kohale hiiglaslik hunnik juppe. Puidust juppe, millest praktiliselt kõik sobivad omavahel, mis tähendab, et sul on suurepärane võimalus ehitada enda korter doktor Parnassuse imaginaariumi sarnaseks ja saada pildil toodud komplektist täiesti erinev tulemus. Detailide nummerdamine vastavalt joonisele oleks lihtsalt liiga suur tükk pureda, mis sa teed. Muidugi panime me kapi esimese matsuga nii valesti kokku, et tekkis vajalike juppide defitsiit ning mõttele, et midagi on valesti kokkupaneku, mitte detailide juures, tulime alles päev hiljem, mil vereudu juba vaikselt lahtuma hakkas. Umbes nagu paneks kokku 3000 tükist koosnevat puslet, mille iga teine tükk sobib iga teise tükiga, mitte selle konkreetse õige pildiosaga.

Mis mulle veel täiesti vastu vahtimist käib, on see põmmpäisus, mida igal pool kohtab. Suur ehitusparadiis Bauhaus (mis on tegelikult sisustuse osas suhteliselt kärnase valikuga) on täis kleebitud erinevaid silte sellest, kuidas kliendi heaolu on neile sellest ja tollest küljest ülioluline ning kui näiteks klient soovib juppi, mida neil ei ole, siis nad tellivad selle suisa eraldi jne, aga kui sa lähed kohale sooviga, et tahaks osta niipalju meetreid seda lauda, siis selgub, et lauda müüakse ainult pakkides (tõenäoliselt poole aasta pärast nad arenevad ühe astme võrra edasi ja siis saab osta ainult tihumeetri kaupa), põrandakive müüakse ainult hiiglaslikes pakkides (katad väikest pinda, ostad terve üüratu paki ja pistad rahumeeli ülejäänu endale kappi või matad tagaaeda maha), sisustusplaate saab osta ainult hiiglaslikes mõõtmetes ja …

Ahahaa, läks juba meelest ära. Ma olen vist maininud, et meil on kodu lähedal mõnus poodide korraldus. Kõige lähemalt on Grossi, siis tuleb SaastaSäästumarket ja sealt edasi on terve rida normaalseid toidukaid. Mainin sellist mõttetu ja triviaalset detaili, sest mingil hetkel sai alguse huvitav saaga. Autota laisad inimesed ei viitsi väga kaugel poes käia ja depressiivsed hetked, mil ma läbi kahemeetrise lume Prismasse ujun, on mul kirjeldusest arusaadavalt enamasti talviti, niisiis sain ma Grossist kätte esimese ampsu seenesalatit, mis jäi väga pikaks ajaks ka viimaseks seenesalatiks, mida ma poest ostsin. Ma olen nn maalaps ja sõin lapsena tooreid marju, nii et silm ei pilkunud ning magu ei virisenud, aga see viskas küll pildi sõna otseses mõttes eest, olin päev otsa siruli ja oigasin. Lolli inimesena läks see muidugi pikema ajaga meelest ära ja pool aastat hiljem ostsin ma kurat sealt jälle sama asja (ekstaole, et küürakat parandab ainult haud). Lugu oli ka sama.
Mingil hetkel sain ma Grossist hallitava šokolaadi, keerasin suure hunniku kalasuppi persse täiesti klõmpis vahukoorega, mille kõlblik kuni pidi mööduma alles 3 päeva pärast, avastasin, et nende rohelised sibulad on märjalt kilesse pakitud, sealt sees mädanema läinud ja haisevad nagu vanakuradi vanaema, lisaks veel mõned ägedad detailid.
Ühel kaunil hommikul tärkas minus püha ristirahva viha ja kirjutasin kaebuse Tarbijakaitseametile lootusega, et kuna Paasiku tänava Grossi müüb ikka ülepäeva kaupa, mis on oma kvaliteedilt õudne, siis jäävad nad inspektsiooni käigus omadega jänni.

Amet käis ja inspekteeris ning teatas mulle vastusena saadetud kirjas, et kõik vastas EL-i direktiividega toiduainetele sätestatud nõuetele.

Mõned nädalad tagasi ühes teises poes konnates ja süüa ostes hakkasin mõtlema, et ju vastaski, ka seal ilutses lett sibulatega, mis olid lihtsalt rõvedad, pehmed ja hea, et polnud veel jalgu kasvatanud.

Võta näpust, kas EL-i direktiiv siis sätestabki, et kui kõlbab seale roka sisse keeta, siis kõlbab ka meie toidulauale või on see süsteem, mille põhimõtteks on tarbijale kõrge kaarega pähe kusta (kusjuures muidugi valdav osa tarbijaid suisa naudib seda, ostes kokku asju, mille otstarve jääb nii mõnelegi müstikule täielikuks müstikaks), lihtsalt juured nii sügavale ajanud, et vsjoo takk harašoo ehk J.O.K.K.