http://www.youtube.com/watch?v=kZLDOVSg0vY

Esimese puhul embed ei tööta, aga see viib lingini, mis tutvustab ka nimetatud filmi. Küllaltki mittemidagiütlev.

Aga see, see järgmine on ilma videota, aga see-eest PÄRIS.

Ma olen mitu päeva seda kuulanud ja see on nagu kõik mu põlevad unelmad ning meeleheide ja teotahe ja iha ning soovid koos:

Ja nagu paari päeva jooksul on selgunud (lükkasin kokkusaamise aega edasi ja tegin lihtsalt eneseanalüüsi), siis ma tahan paljut ning saan vähe, sest ma küsin vähe.

Helisev muusika on küll kehv nimi sellele rubriigile, aga …

Jump the fuck around, ma sain täna teate, et ma saan tasuta kohale inglise keelt ja kultuuri õppima.

Kirjutasin enne kinnitava kirja ja siis helistasin üle ka, et jumala eest asja mitte maha magada.

Rahulolu pole seotud sita muusikaga, ma lihtsalt sattusin enne magamaminekut vaatama mingit Martin Lawrence’i filmi ja mõtlesin, et deem…iga kuradima mustanahaliste ülekülluse käes kannatava filmi juurde lasevad nad seda lugu.

Tuleb ette tunnistada, et Ruoska ja Final Fantasy kõrvuti jätavad suhteliselt rõveda mulje, aga no mis teha, vähemalt igale teisele maailmas tehtud loole on tehtud Final Fantasy versioon ja hetkel on see kahjuks parema kvaliteediga, kui kellegi tagatoas ümberlindistatud plaat.

Nädalake  tagasi uuris tuttav, et kas ikka maksab piraatlusega tegeleda, sest teenusepakkujad ju logivad juba mõnda aega meie netitegevust ning ega see pole esimene kord, kui keegi on julmad trahvid kaela saanud. Kogemus. Meil oli ülikoolis üks aine, kus pidime tegema kõne minu mäletamist mööda vabalt valitud teemal. Nagu ikka, valisin ma enda teema umbes sedasi, et läksin mingi meediaväljaande lehele ja vaatasin, millest suhteliselt palju kirjutatakse või on kirjutatud ning siis võtsin midagi alternatiivset, aga mitte päris sama. Pugeda peab oskama, ei maksa mõelda, et kõik oskavad.

Igatahes. Sel korral hüppas mingi x tee kaudu ette piraatluse teema. Sel teemal kirjutades oli nalja muidugi palju, sest ma ise olen seda meelt, et kuni pole odavat allalaaditava muusika pakkujat, on ka piraatlus laes. Ja isegi siis, aga selline hindade langemine ja turgude ümberlokaliseerumine võib asja veidi paremuse poole muuta. Kuidagi plass on lugeda teksti, mida sa ise ka ei usu – drugs are bad, mkay (soovitan Penn & Telleri osa maksude kohta, kus üks härra on väga hea näide, et selliseid inimesi on ka päriselt olemas, mitte ainult South Parkis).

Aga teen oma koleda libeduse valmis ja lähen ette kandma (oma arvamuse avaldamiseks on meil, vabandage väga, filosoofia). Õppejõud on suhteliselt lõbusalt meelestatud ja suudab enda mõtted isegi hetkeks naistevihkamiselt ja suurtelt tissidelt eemale rebida ning hakkab rõõmsalt kommenteerima. “Teate neiu, idee on muidugi ilus, aga mõelde nüüd ise meie kapitalistlikus maailmas käivad asjad ikkagi osalt nii, …” ning lõpuks jõudsime välja sinnamaale, et lugude-filmide varastamine on tema meelest täiesti õigustatud tegevus, kuna maailmas leidub ka suuremat ebaõiglust, näiteks ettevõtetes teineteise ideede varastamine või see tüüpiline teema, et kopeeritakse mingid olulised äriplaanid ja siis asutatakse oma ettevõte.

Üldine häälestatus ongi selline ja seda igal rindel, ka nö juriidiline järelvalve võtab inimesi aeg-ajalt vahele ainult hirmutamiseks.

Kui viimati räägiti ka beebipillide moraali laastavast mõjust, siis ma paratamatult mõtlen, et inimkond on murrangu äärel. Või kuristiku. Me kas ehitame silla ja läheme teisele poole või tormame kõik lemmingute kombel ulli peaga kuristikku. See on nagu halb eelaimdus, rõhuv tõdemus, et ühel hetkel peab see üleminekuetapp, kus valitseb suhteline anarhia, ju lõppema.

Me teame, kust me tuleme, aga kuhu me läheme?

Viimasel ajal tunduvad nii paljud asjad etappidena, mis mööda lähevad ja seega tähelepanu ei vaja. Maailmse tähtsusega, eraelulisega. Ma ei ole veel harjunud sellega, et surnud mass kattub peatselt eluga, isegi tutvuste puhul, isegi südamliku sõbraarmastuse puhul asenduvad vanad valud uutega.

Milline tsükkel.

Kevad on väljas, muide. Käisin täna haldusvastutuses arvestust tegemas (tegelikult ma hetkel mõtlen, et seal oli õppida ca 20 lk teksti ja KarÕ oli meil ikka kõvasti rohkem rasket seadust pähe taguda, siis … miks me virisesime?! ._.) Mind tegelikult hakkas isegi köitma see mõte, mida üks õppejõud soovitas, et ma võiksin kohtunikukarjäärile pühenduda (oletan, et siinkohal hakkas nii mõnigi isik õudusest värisema), kuigi alguses punnitasin nii vastu, kui suutsin. Ei teagi.

Küsimus laiale ringile – kas 1500 krooni on piisav motivatsioon, et enda kursatöö uneajast ropult varastades nädalaga valmis kirjutada?