Kui mul oleks aparaat, millega ajulainete aktiivsust mõõdetakse, siis näitaks see hetkel nulli. Või põleks. TÕSINE uni juba kolmandat päeva, maga palju tahad, ikka ei jaksa suurt teha.

Paar mõtet.

Leo Kunnase “Gort Ashryn I” oli päris põnev. Nii põnev, et ma lugesin selle paari päevaga läbi, varastades mujalt aega.

Mäletan, et millalgi kirjutas zeeta sellest, kuidas ulme ikkagi pärineb reaalsest elust (vastukajana ühele minu postitusele, mille ma kirjutasin andmaks A-le märku, et ulmefilmid ikkagi ei tõesta, et kõik seal kujutatu täpselt sellisel kujul ka reaalselt eksisteerib…sümboolselt ehk küll, aga …tulla kuskil foorumis kuulutama, et muidugi on kummitused olemas, sest filmis “Skeptik” see ju nii oli?!) ja Kunnase raamatus tekkis paar rõõmsat äratundmishetke.

Näiteks kirjeldab ta lahinguarvutit, mille miinimumnormiks oli vist circa 30 inimkonna võimsust (30x inimkonna ajupotentsiaal, noh) või isegi rohkem. Loen ja muigan, mõeldes sellele, kuidas näiteks tänapäeval paljud blogijad mingil teemal kirjutavad – faktid kontrollitakse enne allikatest järele, allikateks on wikipedia, muu internet, sealhulgas ka e-raamatud. Meil on ligipääs tohutule materjalihulgale, milles mängib muuseas oma osa ka piraatlus, e-raamatuid valdavalt ikkagi tasuta ei jagata ja suurem osa allalaaditavatest koopiatest on internetti sattunud illegaalselt ehk keegi pole palunud luba selle veebipõhiseks levitamiseks jne. Tark inimene kontrollib kuuldud faktid ka järele, lollid on need, kes kuulevad või näevad midagi Discovery Channelist ja tulevad seda ilma kontrollimata või teemaga laiemalt tutvumata tõe pähe kuulutama. Aga mitte seda ma ei tahtnud öelda, vaid seda, et meil on tõesti võimalus kasutada informatsiooni, mille kasutamisest 50 aastat tagasi ainult ulmekates kirjutati. Ja see ongi tänapäeva lahinguarvuti – lauaarvuti, läptop, modem, mille abil saame enda käsutusse teadmistepagasi, mida inimaju ise talletada ei suudaks.

Tekitab ju äratundmisrõõmu?

Vandenõuteoreetikud kindlasti huilgavad, et näe-näe, jälle inimaju ja arvuti sümbioos, nii saabki inimkonda kontrollida ja varsti oleme kõik orjad.

Kunnas kasutab seejuures põnevat lähenemist, toetudes päris sügavale altruismile. Inimkond on edasi arenenud, aktsepteerides seda, et vabadus nõuab ohvreid. Selleks, et saaksime elada nii, nagu me elame – vabana ja mugavustes, peavad mõned inimesed end ohverdama, neist mugavustest loobuma. Kui kukuks kokku see infrastruktuur, mis kogu seda maapealset paradiisi püsti hoiab, kukuks kokku ka paradiis ise, sest selles elutsevad asukad lihtsalt ei suuda enda eest seista. Selles kontekstis on vabadus taandav või sandistav nähtus, vabaduse puudumine aga ohver, mis selle sandistatud organismi eluspüsimiseks tuuakse.

Inimesed on nõrgad ja lollid loomad, ütleb sõdur. Vabadus ei ole loomulik. Väga militaarne vaatepunkt. Aga ka pragmaatiline.

..::==::..

Hiljuti rääkis Juure ja Oja sõnul Eesti hambaarstide unelm – Krista Lensin – näiteks sellistest toredatest asjadest nagu Botoxi süstimine ja epiduraalanesteesia. Mind üldse ei üllatanud tüüpilised kommentaarid, mis selle peale ilmuma hakkasid, stiilis “sünnitus on ime ja selle peaks ikkagi loomulikult läbima”, “kõik naised, kes epiduraali tahavad, on debiilikud ja teate, et sellega võib ära surra jne”.

Botoxi osas ma ei oska kaasa rääkida. Minu meelest on see puhtalt enda asi, kas sa tahad enda näo miimikat kaotada või mitte. Kui tahad, siis palun, kui ei, siis samuti. Mina näiteks HETKEL ei tahaks, aga ma ei tea, mida ma mõtlen, kui ma olen 50 ja ühiskonna poolt ajuloputatud, sest kortsus naine on ju igavene rõve krõhva ja ükski Hugh Hefner’i sarnane kõva täkk ei tahaks mind enam enda jänkuks või enda üliseksikasse filmi mängima, kui ma olen mingi kole kortsus vanamutt, sent surmale võlgu.

Küll aga hakkasin selle epiduraali osas mõtlema, et no mis see teie asi on, kuidas ma oma elu elan, sealhulgas ka lapsi saan. See, kui tädi Maali otsustab, et tema soovib kõike loomulikult ajada ja valust karjuda ning kuskil poole peal mõistust kaotades roppusi karjuma hakata, siis on see tema valik. Tädi Maaliga võis minna ka nii, et tädi Maalil läks kõik normaalselt ja tal ei olnud praktiliselt üldse talumatuid valusid. Mina näiteks võtsin epiduraali, sest mul hakkas kuskil poole pealt pilt ära minema ja üldiselt pole soovitatav, et sul poole asja pealt pilt tasku läheb. Küll aga saan ma aru, et mõnel inimesel seda ei juhtu ja mul ei ole mingit püha viha nende inimeste vastu, kes tõesti ei vaja ega tahagi tuimestust.

Sama hästi võiks teha operatsioone ja juurekanali ravi ilma tuimestuseta, sest “sada aastat tagasi polnudki sellist asja” (vähemalt epiduraal- ja spinaalanesteesiat minu teada siis küll ei tehtud).

Kuidas te olete nii võimetud maailma ka teise inimese vaatepunktist nägema, vähemalt senikaua, kuni asi puudutab elu aspekte, mis on kahjutud ja sõltuvad täiesti meie endi vabast tahtest?

… ja surin.

Tegelikult lugesin enda eelneva teksti läbi ja pean tülpimusega tõdema, et muutust ei ole ja ei tule. Pettumustvalmistav iseenesest.

Ei mäleta enam, millest ma siin vingunud olen ja millest mitte. Sellest vist mitte, et sattusin paar päeva tagasi jälle Rahva Raamatusse ja kuna mul oli aega vabalt käes surnuks peksta, siis purjetasin Eesti kirjanduse leti juurde. Sirvisin Ruitlase raamatut “Naine” ja Epp Petrone “Minu Ameerikat” (ja Justini “Minu Eestit”, kus olid väga hästi valitud pildid peaks mainima) ja Robert Randma “Sigaretti”. Kui Petrone Print kirjastuse raamatud meeldisid ja ma kavatsen need laenata ja läbi lugeda (vaene üliõpilane raamatuid ei osta, kui tegu pole just õpikutega), siis teised kaks jätsid hinge tühja tunde…

Eelistan endiselt klassikuid, mõningate eranditega. Kui ühe ropendamine, kollased küünealused ja sigaretihais on esitatud sedasi, et seda on talutav lugeda, siis teise oma on lihtsalt…ropendamine, kollased küünealused ja sigaretihais.

Tegin täna transportööri ja viisin RR lattu kaks kasti raamatuid. PEaks mainima, et need lähevad paremini müügiks. Turg on laiem, huvi suurem, teema sobib rohkematele. Minu needus, postkontori mainimine ajab nutma juba.

Pealkiri: “Pahateadus”
Maht: 375 lk
Autor: Ben Goldacre
Tõlkija: Kadri Koitsaar
Väljaandja: NoriaBooks
Kaanekujundus: Liisa Berezkina ja Raul Jaanson
Toimetaja: dots. Marje Oona

***

Tõenäoliselt on paljud ühel tõsisel igavushetkel umbropsu kanaleid vahetades sattunud reklaamsaatele, mis tõotab, et imed on kõigest ühe telefonikõne kaugusel – TVShop. SaunaBelt aitab laisal inimesel üleliigsed kilod maha higistada, mõni muu „imerohi“ hirmutab need aga kosmiliste vibratsioonidega minema. Alati on võimalus osta ka imetablette, mis „aitavad kaalu langetada ilma olemasolevaid toitumisharjumusi muutmata“. Samas ei tõtta selliste abivahendite leiutajad kunagi täpsemalt selgitama, kas ja kuidas selline asi toimima peaks.

Nad ootavad kannatlikult, et sa libastuksid…

Ben Goldacre, enda noore ea kohta meedias palju kõlapinda ja rahvusvahelist tuntust saavutanud Briti meedik leidis aga, et ka laiem üldsus väärib selgitust, mis eristab teadust pseudoteadusest, miks inimorganismi pole võimalik lihtsa liitmise-lahutamisega ära petta, mida peaks näitama üks kvaliteetne statistiline meditsiiniuuring ja miks ei maksa meedias avaldatud uudisartikleid alati pimesi usaldada.

Julgen väita, et pärast käesoleva raamatu lugemist avaneb paljude jaoks täiesti uus maailm – paljastuvad erinevad kirjud lubadused, ideed ning vihaste ja emotsionaalsete protestikõnede ridade vahel peidus olevad konksud, mille ainsaks eesmärgiks on püüda lõksu neid, kes suhtuvad meedia ja silmatorkavama enamuse öeldusse endiselt heausklikult või lasevad end juhtida pigem emotsioonidel, kui ratsionaalsel kaalutlusel. See pole häbiasi – selline on elu, inimesed ootavad teistelt inimestelt eelkõige heatahtlikkust. Vandenõuteooriaid pole aga mõtet Goldacre’ilt oodata – tema esitab vaid arusaadavat ja täielikult tõestatavatel faktidel põhinevat tõde.

Lisame ka sissejuhatuse Ben Goldacre’ilt endalt:

Sissejuhatus

Las ma räägin teile, kui hulluks on olukord muutunud. Lastele õpetatakse igapäevaselt, et kui nad jõnksutavad pead üles-alla, siis see suurendab verevarustust eesmistes ajusagarates ja aitab nii paremini keskenduda. Neile räägitakse, et kui nad hõõruvad oma sõrmi erilisel teaduslikul viisil üksteise vastu, siis see parandab „energiavoolu“ kehas. Ja veel, et valmistoit ei sisalda vett ning kui nad hoiavad vett keele peal, siis see niisutab aju otse suulae kaudu. Seda kõike räägivad neile nende õpetajad tuhandetes Briti riiklikes koolides. See on osa erilisest harjutuste programmist, mida nimetatakse ajuvõimlemiseks (Brain Gym). Me pühendame käesolevas raamatus osa aega nendele nii öelda harjutustele ja mis veel olulisem – nendele nõdrameelsetele meie haridussüsteemis, kes seda programmi toetavad.

See raamat ei ole vaid lihtsate absurdsuste kogumik, vaid järgib oma ülesehituses loomulikku crescendo’t. Alustades petiste rumalusest ja tavameedia poolt nendele omistatud tõsiseltvõetavusest, jätkates 30 miljardi naelase toidulisanditööstuse trikkidega ja 300 miljardi naelase ravimitööstuse pahelisuse teemaga, jõuame teadustulemuste kajastamises valitseva traagilise olukorra tõttu juhtumiteni, kus inimesed on sattunud vanglasse, muutunud naerualusteks või surma saanud ainult sellepärast, et meie ühiskonnas on levinud vähene arusaamine statistikast ja tõendusmaterjalist.

Pool sajandit tagasi, kui C. P. Snow esitas oma kuulsa teaduse ja humanitaaria vahekorda käsitleva loengu „Kaks kultuuri“, humanitaarid lihtsalt eirasid teadlasi. Tänapäeval on arstid ja teadlased sattunud vastamisi ülekaaluka ja neist paremini relvastatud inimeste leegioniga, kes leiavad, et neil on õigus avaldada arvamust tõendusmaterjalide kohta – mis iseenesest on imetlusväärne ambitsioon – vaevumata seejuures kõnealuste teemade kohta põhiteadmisi hankima.

Teile räägiti koolis kemikaalidest katseklaasides, liikumist kirjeldavatest võrranditest ja võib-olla midagi ka fotosünteesist – mida käsitleme hiljem lähemalt. Aga väga tõenäoliselt ei räägitud teile mitte midagi surmast, riskist, statistikast ega teadusest nende asjade kohta, mis võivad teid tappa ja mis ravida. Meie kultuuris on suur tühimik: tõenduspõhine meditsiin on olulisemaid rakendusteadusi, mis hõlmab mõningaid viimase kahe sajandi kõige targemaid ideid ning on päästnud miljoneid elusid, aga Riiklikus Teadusmuuseumis ei ole selles valdkonnas mitte ühtegi eksponaati.

Põhjuseks ei ole huvipuudus. Me armastame tervise teemat hullupööra – pool kõigist meedias avaldatavatest teadusteemalistest lugudest puudutavad meditsiini – ning meid pommitatakse pidevalt teaduslikena tunduvate väidete ja lugudega. Aga nagu te varsti näete, saame oma informatsiooni nendelt samadelt inimestelt, kes on korduvalt tõestanud, et nad ei suuda teaduslikke tõendeid näha, tõlgendada ega usaldusväärselt edasi anda.

Enne jätkamist lubage, et teen kokkuvõtte sellest, millest edasises juttu tuleb.

Kõigepealt vaatame, mida tähendab eksperimendi läbiviimine, tulemuste oma silmaga nägemine ja hinnangu andmine sellele, kas tulemused sobivad antud teooriaga või on mõni alternatiivne teooria parem. Need esimesed sammud võivad teile tunduda lapsikud ja üleolevad – toodud näited on tõepoolest värskendavalt absurdsed, kuid tavameedias on neid kõiki püütud esitada usutavatena ja autoriteetsetena. Vaatame ka meie kehade kohta esitatud teaduslikena tunduvate lugude köitvust ning segadust, mida need lood võivad tekitada.

Seejärel läheme edasi homöopaatiaga – mitte seetõttu, et homöopaatia oleks tähtis või ohtlik. Homöopaatia pole kumbagi, kuid kujutab endast ideaalset mudelit tõenduspõhise meditsiini õpetamiseks. Sest lõppude lõpuks pole homöopaatia tabletid muud kui väikesed mõjuaineteta suhkrutabletid, mis näivad siiski avaldavat toimet. Seega nad kehastavad kõike, mida teil on vaja teada ravimeetodi ausast testimisest ja sedagi, kuidas meid saab panna uskuma, et mingi ravimeetod on tõhusam kui tegelikult. Te saate teada, kuidas teste korralikult läbi viia ja kehvasti tehtud teste ära tunda. Tagaplaanil peidab end platseeboefekt, mis on inimese tervenemise vast kõige hämmastavam ja vääritimõistetum aspekt ning on midagi palju enamat kui vaid suhkrutabletid. See on intuitsioonile vastukäiv, kummaline ja kujutab endast meele abil keha tervendamise tõelist lugu ning on palju huvipakkuvam kui mis tahes väljamõeldud mõttetused kvantenergia terapeutilistest mustritest. Vaatame üle tõendid platseeboefekti mõjust ja laseme teil oma peaga järeldused teha.

Seejärel jätkame suuremate tegijatega. Toitumisnõustajad on alternatiivterapeudid, kuid mingil viisil on nad suutnud liigitada end teadusetegijateks. Nende vead on palju huvitavamad kui homöopaatide omad, sest neis on tõepoolest terake teadust. See teeb toitumisnõustajate eksimused mitte ainult huvitavamateks, vaid ka hirmutavamaks. Petturite tegelik ohtlikkus ei seisne klientide võimalikus surmas (eks vähesel määral esineb neidki juhtumeid, kuigi sellest pidevalt leierdamine oleks juhmivõitu), vaid asjaolus, et nad õõnestavad süstemaatiliselt üldsuse arusaama tõendusmaterjali olemusest.

Näeme oma silmaga retoorilist mustkunsti ja amatöörlikke vigu, mis on teid toidu ja toiteväärtuste osas korduvalt eksiteele viinud. Samuti näeme, kuidas see uus tööstusharu juhib inimesi kõrvale tegelikest eluviisis peituvatest ja halba tervist põhjustavatest ohuteguritest kui ka seda, kuidas see vähemmärgatavalt kuid sama ärevusttekitavalt mõjutab meie arusaamu endast ja oma kehast, nimelt laialt levinud viisi näol sotsiaalseid ja poliitilisi probleeme meditsiiniliste probleemidena käsitleda, neid reduktsionistlik-biomeditsiinilisse raamistikku suruda ning neile probleemidele tarbekaupadeks muudetud lahendusi pakkuda. Viimaste näideteks on igasugused tabletid ja moekad dieedid. Ma esitan teile tõendeid selle kohta, et ehtsa akadeemilise toitumisalase teadustöö kõrval imbub Briti ülikoolidesse ka hämmastavalt suur valede arusaamade tulv. Samuti leiate sellest raamatu osast riigi lemmikdoktori Gillian McKeithi. Seejärel lahkame samade vahendite abil päris meditsiini ja vaatame, milliseid trikke kasutab ravimitööstus, et arstidele ja patsientidele „kotti pähe tõmmata“.

Pärastpoole uurime, kuidas meedia edendab avalikkuse väärarusaamu teadusest, samuti uurime nende kõikumatut kirge mõttetute, sisutute lugude vastu ning põhilisi eksiarusaamu statistika ja tõendite kohta – need selgitavad, miks me üleüldse teadust teeme: selleks, et mitte lasta oma üksikkogemustel ja eelarvamustel endid eksiteele viia. Raamatu minu jaoks kõige murelikukstegevamas lõpuosas näeme, kuidas kõrgetel mõju- ja võimupositsioonidel olevad inimesed, kes peaksid olema targemad, teevad ikkagi põhimõttelisi vigu, millel on ka rängad tagajärjed. Samuti näeme, kuidas meedia moonutas küüniliselt tõendeid kahe konkreetse tervisekaitsepaanika juhtumi korral ning jõudis sellega lausa ohtlike ja ausalt öeldes grotesksete mõõtmeteni. Teie ülesandeks on mõista, kui uskumatult levinud sellised asjad on, ning samas ka mõelda, mida te saaksite selles osas ette võtta.

Ei saa veenda inimest loobuma arvamusest, mida tal ei ole. Raamatu läbilugemise järel on teil vahendid võitmaks mis tahes vaidlust, mille te algatate – või vähemasti saamaks sellest aru – olgu siis vaidlusteemaks imeravi, MMR liitvaktsiin, suurte ravimifirmade pahelisus, tõenäosus, et ühel või teisel köögiviljal on võime vähki ära hoida, teadusest rääkivate lugude ülemäärane lihtsustamine, kaheldavad tervisekaitsepaanikad, üksiklugude kasutamine tõendusmaterjalina, keha ja vaimu seosed, irratsionaalsuse teaduslik käsitlus, igapäevaelu meditsiiniliseks muutmine või muu taoline. Te saate tõendeid mitmete väga populaarsete valede kohta ja omandate kasulikku teavet uurimistööst, tõendusmaterjalide tasemetest, erapoolikusest, statistikast (rahu, ainult rahu), teaduse ajaloost, teadusevastastest liikumistest ja petistest. Samuti leiate raamatust mõningaid hämmastavaid lugusid, mida loodusteadused meile maailma kohta jutustavad.

Garanteerin, et raamatu läbilugemine ei ole üldse raske, sest see on ainuke teadusealane õppetund, kus rumalaid vigu teevad teised, mitte teie. Ja kui te lõpuks olete ikkagi arvamusel, et minuga ei saa nõustuda, siis olete saanud kasu vähemalt niipalju, et kuigi te ikkagi eksite, eksite te kaugelt suurema teatraalsuse ja elegantsiga kui te seda praegu suudaksite.

Ben Goldacre

Juuli 2008

(c) Ben Goldacre 2008

Tõlge eesti keelde: Kadri Koitsaar ja kirjastus NoriaBooks 2009

_______________________________

Kirjastuse hind 150 + postikulu

Raamatuid saab kirjastuse hinnaga telliga aadressilt:

kadri@noriabooks.com

või helistada telefonil:

58453452

Kirja lisage täpsemad soovid: mitu raamatut soovite, kuidas soovite kätte saada (võimalusi on kolm – Tallinnas elavad inimesed võivad ise Lasnamäe Kadrioru poolesest otsast ära otsida, ilusa palumise tulemusena toon ise õhtupoole koju kätte, saadame postiga), kuidas soovite maksta (ise otsimise või kättetoomise korral võib maksta sularahas) ja juhul kui on soov raamatut postiga saada, siis kas tähitud kirjana või tavalise kirjana. Tähitud kirja postikulu on koos ümbrikuga umbes 38 krooni, tavalise kirja oma 28 krooni.

___________________________

Lingid teistele kirjastuse Noriabooks raamatutele:

“Saatanlik nõid”

“Ateistlik Universum”