Käisin kaua-kaua aega tagasi kinos vaatamas filmi “Daybrakers”.  Pole nagu seda tüüpi, et ronin kohale alles 15 min pärast filmi algust st hetke, mil film peaks algama, aga mil tegelikult käivad tulevaste filmide reklaamid. “Clash of the Titans” trailer tekitas sellised mõnuvärinaid, et “näe, müüt ja action”. Plaanisin seda isegi vaatama minna, aga üldiselt tuleb tunnistada, et ma olen väga kergesti tillist tõmmatav (eriti müstiliseks teeb fakti asjaolu, et seda mul pole) ja ei tohiks esmamulje põhjal kinno minna. Olgu Baphomet ja muud universaalsed jõud tänatud, et ma ka sel korral otsustasin enne ikka screeneri ära piiluda.

Alustagem siis sellest, et tegu on 1981 aasta variandi uusversiooniga. Lugu on lihtne, ühel hetkel hakkab “inimkond” (nagu kreeklased) jumalate vastu mässama. Vahepeal teeb Zeus kuldvihma näol ühe jumalakartmatu kuninga naise juurde ilmudes ta naise rasedaks, millest sünnibki Perseus. Muidugi on kuningas tõeline alfa-isane ja paneb naise kasti ning viskab kasti merre, mille käigus tabab teda Zeusi välgunool ja ta muutub väga hollywoodilikult koledaks kolliks, kes mõneks ajaks ekraanil välja jääb, et siis õigel hetkel mängu astuda.

Perseus elab selle katsumuse üle, kuna ta on pooljumal ja sündmuste ahel jätkub sedasi, et ühel hetkel tuleb tal astuda vastu pimeduse jõududele (ha-ha-haaa-ha-haa) ning jumalad alistada. Kuna jumalad ise sõda ei mängi, vaid eelistavad lasta Krakenil asju ajada, siis läheb Perseus tapma Medusat, kuulsat gorgot, kelle pilk muudab igaühe kiviks.

Mind see mütoloogia-poole mittejärgimine väga ei häirinud, millal ma viimati nägingi sellist filmi (v.a dokumentaalid, mida Hitler-channel pidevalt näitab), kus reaalselt päris sündmusteahelat järgiti ja mõnda nelgitera vürtsi mõttes supi sisse ei pistetud.

Fakt 1: Sam Worthington on kriipi. Ta sobib küll macho rolli, aga tal jääb endiselt midagi puudu. On see siis karisma või lihtsalt mingi “vanadele headele musklimeestele” omane kiiks, mis teeb nad ühtaegu tobedaks ja ägedaks.

Fakt 2. Mis värk nende jumalatega on.

***

Lubatakse sellist.

Ja TEGELIKULT saame sellise:

Stiilis, et lubatakse Liam Neesonit ja Ralph Fiennesit ning tulemuseks on mingi geto, kus kõik on BLING. Filmi vaatamise ajal kommenteerisin sama mõtet J-le, kes siis üritas mind kummutada väitega, et “kuidas teisiti sa jumalat ikka kujutada saad”, mille peale ma suutsin pakkuda vähemalt paari sama head varianti, mis on tõenäoliselt saavutatavad ilma igasuguste totakate “paneme sära sitaks juurde, siis on ägedam” eriefektideta. Armastan aeg-ajalt konnata erinevate stilistide, jumestajate (just filmitööstuse palgal olevate) veebilehtedel ja selle põhjal võiks öelda, et tehnika areng mõjutab filmitööstust halvas suunas – eriefekte kasutatakse igal pool mingi nõmeda plastmassturvise ülesvuntsimiseks, samas kui võiks laste mõnel füüsilise grimmi meistril veidi näputööd teha ja vot siis oleks alles Liam Neeson ja Ralph Fiennes.

Fakt 3: Lugu ise on igav. Mulle jäi mulje, et neil oli suur eelarve, oli kahju siis pikemat filmi teha või. Pidevalt hüpati hüpati hüpati ja mingit normaalset stoorilaini ei arenenudki. Jutt räägiti kippa ära ja siis mindi edasi jooma.

Muidugi meeldis mulle Hades, kuna tema peale viitsiti raisata neid väheseid efekte, mis natukenegi muljet avaldasid.

Maitse asi ,minu jaoks  oli film päris korralik pettumus.

http://www.youtube.com/watch?v=kZLDOVSg0vY

Esimese puhul embed ei tööta, aga see viib lingini, mis tutvustab ka nimetatud filmi. Küllaltki mittemidagiütlev.

Aga see, see järgmine on ilma videota, aga see-eest PÄRIS.

Ma olen mitu päeva seda kuulanud ja see on nagu kõik mu põlevad unelmad ning meeleheide ja teotahe ja iha ning soovid koos:

Ja nagu paari päeva jooksul on selgunud (lükkasin kokkusaamise aega edasi ja tegin lihtsalt eneseanalüüsi), siis ma tahan paljut ning saan vähe, sest ma küsin vähe.

Tekkis kirjutamise tuju ja miks mitte vahelduseks anda kommentaare mõne nähtud filmi kohta.

“Splice”

Väidetavalt on tegu Sci-fi ja trilleri žanrist linateosega. Tundus jube huvitav ja kaalusin isegi kinnominekut. Thank You Baby Jesus, et ma seda rumalat sammu vältida suutsin ja veidi kahtlusttekitava (kunagi ei tea, mida serveeritakse) muuvi enne kodus ära vaatasin.

Tegu on siis looga kahest teadlasest, kes on ka abielus ja keda ühendab kergelt fanaatiline suhtumine enda töösse. Hoolika splaissimise tulemusena on nad juba eelnevalt tootnud huvitavaid geenikombinatsioone sisaldavaid elukaid, mille põhimõte on, et esineks sama kasulik efekt, mida iseloomustab näiteks prussakaga ristatud arbuus – lõikad lõhki ja seemned jooksevad ise laiali. Lõikad sellel väikesel võbeleval vorstikesel, mis oli nende esimene suur tänavakivi heade kavatsustega sillutatud põrguteel, jupikese küljest, praed õrnalt võis ja lased hea maitsta – välja näeb rõve, muu ei tee, aga maitseb nagu parim veiseliha, mida sa eales oled söönud, lisaks kõigele annab elukas ka piima ja teeb muud kasulikku.

Kuna ristamine on andnud häid tulemusi, tehakse see tüüpiline samm – minnakse inimese kallale. Mida hullu saakski tulla hülge ja saja muu loomaga ristatud inimesest, tõenäoliselt midagi sellist, mis võtaks Hello Kittylt selle armsusemonopoli (ei, ma ei arva, et Hello Kitty on armas). Tulemus ilmutab juba alguses kahtlasi käitumisviise, pannes piima asemel nahka teadlase taskust välja pudenenud tabletid.

Edasi areneb lugu … igavalt. Tegelikult on juba algus igav, lihtsalt alguses on veel mingit edasiminekut, aga see toimub hüplevalt, näitlejad oleksid nagu valel ajal vales kohas või uinutipüssist tabamuse saanud ning hüsteeriast või igavusse suremisest päästab haruldaselt õnnis videopleieri nupp nimega Fast Forward.

Edenedes muutuvad asjad naljakamaks. Elukas arendab kasvades nähtava vastumeelsuse enda naissoost looja vastu ja kummalisel kombel saab härrast, kes varem teda suisa ära uputada üritas, saab tema suur kaitsja ja lemmik. Kuna ma vaatasin screenerit, siis oli selle koha, kus härra enda loomingut mingi kummalise kliki mõjul küünipõrandal panema hakkab, humoorikus eriti teravalt välja joonistunud, sest lisaks filmihelidele kostus taustalt inimeste rõkkavat naeru.

Vahepeal antakse muidugi aimu, et head nahka asjast ei tule, sest üks hõrk piimavorstike vahetab täpselt õigel hetkel ehk esitluse ajal sugu ning otsustab enda suure armastuse jõhkralt ära tappa. Tegelikult mind hakkas huvitama see, et mis loomi nad kompotti panid, sest kõik nende loodud ristandid olid varustatud mõnusa astlaga. Aga muidugi lähebki asi lõpuks nii kaugele, et väike hübriid ei ole enam nii väike ning temaga toimub täpselt sama, mis juhtus piimavorstikesega ehk elukas vahetab sugu, kasvatab endale tiivad ja muutub üldse testosteroonist pakatavaks alfaisaseks, korraldades päris korraliku veresauna.

I-le paneb punkti naisteadlase vägistamine sama olendi poolt ning lõpetuseks näidatakse sama teadlast viimaseid kuid rasedana.

Kogu film põhineb varjatud või tegelikult isegi suht avalikult välja öeldud noomitusel, et kui me julgustame enda ebaratsionaalset ning rutakat käitumist väitega “mida hullu ikka võiks juhtuda” (naisteadlase suust kõlab sarnane lause suisa kaks korda), siis on eetika- ja seaduslikkuse piiride ületamise tulemus varmas nurja minema ning tõestama, et need reeglid on paika pandud põhjusega. Eks need muidugi olegi, heaks näiteks võiks ju tuua võõrliikide tassimise Uus-Meremaale, kus need hävitasid kohaliku loodusliku tasakaalu ja palju liike, mis ei suutnud end võõraste parasiitide  ning haiguste eest kaitsta. Samamoodi ei saa mängida ka ülejäänud loodusega, eriti selle osaga, millest me mõistame parimal juhul üht sajatuhandikku.

Samas vaataksin ma selle moraalse õppetunni või minu puhul ülekordamise puhuks pigem mõnda dokumentaalfilmi. “Splice” on täiesti hea näide sellest, mis juhtub, kui kellelgi on enda arust vapustav idee, ta asub seda realiseerima, aga … aga kogu loo raamiks jääbki see üksainumas idee, mille vaataja tunneb ära juba algusminutitel ning mida kraabivad ja kriimustavad kohutav näitlejatöö, jube stsenaariumi ülesehitus ning halb filmimuusika.

“Edge of Darkness”

Mel Gibson on mulle alati meeldinud, sest ta … well, mulle meeldib tema näitlemise juures see viha, mis teda tumeda pilvena ümbritseb. Tuleb välja, et see viha on täiesti olemas, viha juutide, viha enda naise, viha kogu maailma vastu I guess, aga see muudab nii mõnegi jubeda ja emose momendi jõulisemaks.

Film ise on piisavalt põnev, et edasikerimist ära hoida. Tegu on tüüpilise vandenõuteooriate fännidele pühendatud märul-põnevikuga, kus võmmi tütar lastakse mehe enda ukselävel maha ning selgub, et tütre töökoht ja tegevus ei olnudki nii lillelised, kui papa seni oli arvanud. Järgnevad otsingud, mille käigus selgub põnevaid fakte asjasse segatud suurkorporatsioonide kohta, näiteks et nad lasevad sissetungi korral õhku radioaktiivset gaasi, mis sissetungijad aeglaselt tapab ja valmistavad välismaa mudelite põhjal tuumarelvi, mida ei ole seetõttu võimalik USA-ga seostada.

Mõte on iseenesest kaval, my regards.

Muidugi nopitakse filmi jooksul ära kõik inimesed, kes üritavad isa tema otsingutel aidata, mõne tapmistehnika pani ennastki mõtlema, et pahalastel kombitsad ulatuvad siiski kõikjale.

Kuna mulle meeldib Mel Gibson, siis meeldis mulle ka film. Eriti kuna sellega seoses meenus Liam Neesoni “Taken”, mis oli “2012″-e ekvivalent, kaks tundi õhkulaskmist, plahvatamist, peksmist, tulistamist ja karjumist ning tormamist, samas kui “Edge of Darkness” suutis isegi pikad dialoogid küllaltki talutavalt välja mängida.

Ühesõnaga tavaline, jalust ei rabanud, aga kui ei otsi õhkutõstvaid elamusi (stiilis “Death note” või “Eyes Wide Shut”), siis on hea ajaviide.

***

Põhimõtteliselt on see postitus ajendatud ikkagi “Splice’ist”, kuna see oli minu meelest lihtsalt nii kohutav, et seda peab maailmaga jagama.